Koerte brutselloos

19.03.2019
Koertel esinev peamiselt sigimishäiretega kulgev infektsioonhaigus.
 
Tekitajad
Gram-negatiivsed kokkobatsilli kujulised bakterid. Peamiselt tekitab haigust Brucella canis, kuid haigestumist võivad põhjustada ka B. melitensis, B. suis ja B. abortus. B. canis on oluline koerte abortide ja viljatuse põhjustaja. Samad haigustekitajad võivad põhjustada haigust ka inimesel.
Viimastel aastatel on haigusjuhte esinenud Ühendkuningriikides, Sveitsis, Hollandis, Rootsis, Soomes, Austrias, Ungaris, Itaalias ja Saksamaal.
Sõltuvalt erinevatest faktoritest võib tekitaja väliskeskkonnas püsida eluvõimelisena alla 1 päeva, või enam kui 8 kuud. Elumust soodustab madal temperatuur,  kõrge niiskustase jaotsese päikesevalguse puudumine.
 
Epidemioloogia
Peamised nakkusallikad on suguorganite nõred: sperma või tupeeritised, samuti sünnituse käigus eritatud lootevedelikud, lootekestad, platsenta ja loode.
Nakatumine toimub läbi sigimisorganite-, konjunktiivi- ja ninalimaskesta. 
Nakkuse ülekanne lootele võib toimuda emakasiseselt, samuti nahavigastuste, vereülekande, rooja, piima, kontamineerunud süstalde, tupepeeglite ja kunstliku seemendamise vahendite kaudu.
 
Haigustunnused
Esinevad peamiselt sigimishäired, kuid võivad esineda ka rida muid sümptomeid.
 

  • Diskospondüliit - võib olla esmane haigestumise tunnus. Tõsine seljavalu, mille puhul valuvaigistid ei pruugi toimida. Võib esineda kange kõnnak, vahelduv longe, 
  • Kroonilised silmapõletikud.
  • Kuseteede põletikud.• Regionaalne või generaliseerunud lümfisõlmede suurenemine..
  • Sigimishäired.• Emasloomadel põletikulised eritised tupest. Tiinetel abort enamasti tiinuse viimasel trimestril (eriti 45.-55. tiinuspäeval). Esinevad ka surnultsünnid või nõrgad kutsikad. Võivad esineda varajased embrüonaalsed surmad ja embrüo resorptsioon mõne nädala jooksul pärast nakatumist.
  • Isasloomadel balaniit, prostatiit, epididümiit, orhiit, võib esineda munandite turse. Kroonilistel juhtudel munandite atroofia.• Harvemini esinevad mädas-granulomatoosne dermatiit, endokardiit, osteomüeliit, meningoentsefaliit.
  • Võivad esineda uimasus või väsimus, treeningtalumatus, vähenenud söögiisu, kaalulangus, käitumishäired (erksuse kadumine, ülesannete halb täitmine). Enamus loomi ei tundu kliiniliselt haigetena, paljud võivad olla asümptomaatilised.

 
Bakterieemia on vahelduv, mistõttu isoleerimismeetodid ei pruugi tulemusi anda. Kasutatakse seroloogilisi teste.
Enamasti suremus puudub. Kirjeldatud on ka iseeneslikku paranemist.
 
Diagnoosimine
Sageli võib verepilt, seerumi biokeemiline profiil ja uriini näitajad olla normis. Võivad esineda mittespetsiifilised põletikunäitajad.
Diskospondüliidi korral võib  radiograafia või kompuutertomograafia näidata selgroolüli osteomüeliiti. Meningoentsefaliidi kahtluse korral tehakse magnetresonantsuuring koos seljaaju vedeliku tsütoloogia ja bakterkultuuriga.
Seroloogilised uuringud, bakterioloogilised uuringud.
 
Uurimismaterjal laborisse saatmiseks
 
Vereseerum seroloogiliseks uuringuks (antikehade määramiseks)

  • minimaalselt 4 ml verd 

Kui ei saa kohe saata, võib eraldatud seerumi külmutada.
 
Tekitaja otseseks määramiseks
 

  • Täisveri - võetakse min 3 ml verd antikoagulandiga katsutisse (naatriumtsitraadi lahusega)
  • Uriiniproov
  • Isasloomalt spermaproov, preputsiaalnõre
  • Emasloomalt tupenõre tampooniproov
  • Võimalusel: piim, abordi korral lootekestad, loote organid
  • Proovid operatsiooni käigus eemaldatud kahjustunud kudedest
  • Hukkunud loomalt: põrn, retrofarüngeaalsed, bronhiaalsed ja mesenteriaalsed lümfisõlmed, proovid muutunud kudedest

 
Proovid võetakse steriilsetesse proovinõudesse. Bakterioloogilisteks uuringuteks võetakse nõreproovid transportsöötmetesse.
Proovid bakteriloogiliseks uurimiseks toimetatakse külmkehadega termokastis VTL Tartu laboratooriumisse soovitavalt 12 tunni jooksul. Kui kohe ei saa saata, võib proove külmutada.
 
Lisainfo 
Seroloogia labor 738 6106
Bakterioloogia labor 738 6120
 
Kirjandus
Cosford KL. Brucella canis: An update on research and clinical management. Can Vet J. 2018;59(1):74-81.
ANSES juhendmaterjal