Lindude infektsioosne bronhiit (Infectious Bronchitis, IB)
20.11.2020
Tegemist on kanaliste väga nakkava koronaviroosiga, mis iseloomustub tibudel hingamishäiretega ja ovogeneesi ehk munaraku arengu anomaaliaga täiskasvanud lindudel.
Tekitaja
On lindude koronaviirus (RNA viirus), mis säilib vees toatemperatuuril 11 tundi, rümpades 4 °C juures 80 päeva. Desinfitseerivad ained ja UV- kiirgus lagundavad viiruse kiiresti.
Haigus
Haigusele on vastuvõtlikud kanad ja faasanid, olenemata vanusest, kuid kergeid respiratoorseid nähte on täheldatud ka inimestel.
Nakkust levitavad haiged ja haiguse läbipõdenud linnud, kes eritavad viirust nina- ja silmanõrega, väljaheidete ning munadega kolme kuu jooksul peale kliinilist tervistumist.
Viiruse levik karjas sõltub lindude immuunsusest, pidamistingimustest (farmi mikrokliimast, farmi ventilatsioonist, sööda kvaliteedist jmt), viiruse virulentsusest ning vaktsiini kasutusest. Vastuvõtlikumad on 20-30 päevased tibud, kellel puudub munakaudne passiivne immuunsus.
Nakatumine toimub aerosoolide ja viirusega saastunud sööda vahendusel. Haiguse peiteperiood kestab 18-48 tundi. Sageli haigestuvad paari päeva vanused tibud.
Haigusele viitavad kliinilised tunnused on eriti ilmekad noortel tibudel (1-4 nädala vanustel), kes hingeldavad, on loiud, köhivad, turtsuvad, aevastavad ning sooja otsides „kuhjuvad“ soojusallika ligidale. Haigete lindude ninast eritub nõret, mis võib ninaavad ummistada. Raskenenud hingamise tõttu ajavad linnud oma kaelad pikaks, tiivad laiali ja ahmivad avatud nokaga õhku. Haiguse süvenedes areneb riniit, sinusiit ja konjunktiviit. Suremus on keskmiselt 25-30%, kuid võib ulatuda isegi 75%-ni.
Sageli võib infektsioosne bronhiit tüsistuda mitmesuguste bakternakkustega nagu näiteks kolibakterioos, salmonelloos või mükoplasmoos.
Vanematel lindudel on peamisteks haigustunnusteks loidus, munatoodangu langus (kuni poole võrra), ning linnud munevad deformeerunud õhukese koorega mune.
Levikust
Viirus on laialdaselt levinud üle kogu maailma.
Ravi
Haigete lindude raviks viirusesse toimivad preparaate ei ole. Profülaktiliselt tuleb vältida haiguse karja toomist haigete või viirusekandjate lindudega. Vajadusel on turul saada elus- ja inaktiveeritud vaktsiinid, kuid ka vaktsineerimine ei pruugi anda 100% kaitset viirusesse nakatumise eest.
Diagnoosimine
Kliinilised tunnused ja surmajärgsed muutused on diagnoosimiseks ebapiisavad, kuna diferentsiaaldiagnostiliselt võivad arvesse tulla ka teised respiratoorset haigestumist põhjustavad viirusinfektsioonid, mistõttu on oluline laboratoorne diagnoos.
Viiruse tuvastamiseks või isoleerimiseks uuritakse laboratoorselt trahhea proove. Uurimiseks sobivad hästi näiteks tampooniproovid trahheast. Viiruse varajases staadiumis, kui sekundaarne bakteriaalne infektsioon puudub, võib hingetoru koeproove uurida immunofluorestents värvingu meetodil.
Viirust isoleeritakse kanaembrüotes ning identifitseerimiseks kasutatakse immunofluorestsents või immunohistokeemilist värvingut, RT-PCR analüüsi või elektronmikroskopeerimist. Lisaks saab seroloogiliselt uurida nakatatud kanaembrüote allantoisivedelikku. Isoleeritud viiruse tüpiseerimiseks ja subtüübi leidmiseks kasutatakse enamalt seroloogilisi meetodeid ja RT-PCR meetodit.
Lisainfo
Viroloogia-seroloogia osakond, telefon 7386 111
Kirjandus: N. James Maclachlan Edward J Dubovi 2016. Fenner's Veterinary Virology
5th Edition. Academic Press isa n imprint of Elsevier.
