Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Streptokokoosid sigadel

Streptococcus suis infektsioon on bakterhaigus, mida iseloomustab septitseemia, äkksurmad, meningiit, polüartriit, polüserosiit ja valvulaarne endokardiit, emakapõletikud ja abordid.
Teised sigadel olulised potentsiaalselt patogeensed liigid on Str. porcinus ja Str. dysgalactiae subsp. equisimilis, mida võib enamasti leida tonsillides. Str. hyointestinalis, Str. alactolyticus (Strepococcus intestinalis), Str. bovis ja Str suis esinevad soolemikroflooras. Teised liigid põhjustavad infektsioone harvem.

Tekitajad
Streptococcus perekonna bakterid (streptokokokid) on Gram-positiivsed kokikujulised bakterid, mis paiknevad ahelatena või paaris.
Streptococcus suis on maailmas kõige olulisem streptokokkinfektsiooni tekitaja sigadel, mis peamiselt põhjustab haigestumisi 5–10 nädala vanustel sigadel.
Str. suis puhul eristatakse kapsli polüsahhariidi antigeenidele põhinevalt 34 serotüüpi, haigestunud sigadelt isoleeritud tüved on enamus kuulunud serotüüpidesse 1–9. Serotüüp 9 on levinud rohkem Hispaanias, Saksamaal ja Hollandis. Serotüüpi 2 peetakse enamus Euraasia riikides kõige levinumaks ja virulentsemaks serotüübiks.
Str. suis bakterid on keskkonnas vastupidavad: vees +4°C juures võib elumus olla 1–2 nädalat, 60ºC juures kuni 10 minutit; Toatemperatuuril roojas kuni 8 päeva, roiskuvas korjuses +4°C kuni 6 nädalat, toatemperatuuril kuni 12 päeva. Levitavad närilised, linnud ja teised loomad.
Enamus desoaineid tapab bakterid ühe minutiga.
NB! Str. suis on ka oluline zoonootiline haigustekitaja, mis võib inimestel tekitada meningiiti, sepsist, endokardiiti, artriiti. Inimesed võivad nakkuse saada enamasti väikeste nahahaavade kaudu ning kutsealane nakatumisrisk on sigadega kokkupuutuvatel või sealiha käitlevatel töötajatel. Nakatumine võib olla ka suurkaudne toore või vähekuumutatud saastunud sealiha süües.

Str. porcinus – esineb kliiniliselt tervete sigade tonsillides, kurgus ja ninaõõnes. On aeg-ajalt leitud ka emistel tupenõrest, kultidel spermast ja preputsiaalnõrest. Peetakse kopsupõletike, enteriidi, entsefaliidi ja artriidi korral pigem sekundaarseks kui primaarseks patogeeniks. Seostatakse ka kasvavate sigade lümfadeniidi, alalõua- või kaelaabstsessidega kulgeva streptokokoosiga. Kandub üle otsesel kontaktil, abstsessi sisu või roojaga saastunud joogivee või söödaga. Antibiootikumiravi ei ole abstsesside korral enamasti edukas. Tekitajal esineb resistentsus tetratsükliinile. Vaktsineerimist ei kasutada, kuna haigestumine pole nii laiaulatuslik.
On isoleeritud inimesel haavainfektsioonina.

Str. dysgalactiae subsp. equisimilis – peamiseks nakkusallikaks imikpõrsastel on äsja poeginud emiste tupenõred ja piim. Nakkus siseneb vereringesse nahahaavade, naba ja tonsillide kaudu. Ilmneb bakterieemia või septitseemia ning tekitaja lokaliseerub ühes või enamas organsüsteemis, põhjustades karjas artriitide, endokardiitide ja meningiitide arvu suurenemist. Sümptomeid täheldatakse esmalt 1–3 nädala vanuses. Püsivateks ja silmnähtavamateks tunnusteks on liigeste turse ja lonkamine. Kõrgenenud kehatemperatuur, loidus, karvaseks muutumine ja isutus lisanduvad. Liigeseümbruse turse, tursunud hüpereemilised sünoviaalkestad, hägune sünoviaalvedelik. Haigestumisest 15–30 päeva jooksul tekib liigesekõhre nekroos ja see võib süveneda. Tekib liigest ümbritsevate kudede fibroos ja multifokaalsed abstsessid. Võivad esineda tuberkuloosi-laadsed muutused.
Tekitajad on tundlikud beetalaktaamide suhtes, varieeruv tundlikkus võib olla tetratsükliinidele, fluorokinoloonidele, spektinomütsiinile, tiamuliinile ja klindamütsiinile.

Str. dysgalactiae subsp. zooepidemicus - esineb haigustekitajana mitmetel loomaliikidel, Hiinas on kirjeldatud regionaalseid haiguspuhanguid sigadel. On isoleeritud tuberkuloosi-laadsete muutuste korral tapasigadel. Primaarse patogeenina esineb hobuste respiratoorsete haigestumiste ja viljatuse puhul.
Str. plurextorum – on isoleeritud kopsudest ja neerudest kopsupõletiku ja septitseemia korral.
Str. porci – seostatakse kopsupõletiku ja perikardiidiga.

Epidemioloogia
Str. suis esineb sigadel ülemiste hingamisteede normaalses mikrobiootas, eriti ninaõõnes ja tonsillides, kuid ka genitaaltraktis ja võimalik et ka seedetraktis.
Virulentse serotüüp 2 puhul, kui subkliiniliste nakkuskandjate osakaal karjas on madal, võib haigus jääda karjas enamasti täiesti subkliiniliseks. Kliiniliste haigestumiste puhul on nakkuskandjate osakaal karjas suurem. Sageli on ühel seal enam kui üks serotüüp samaaegselt. Karjas tsirkuleerivad tüved võivad aja jooksul muutuda.
Mõnedes riikides on metssead oluliseks reservuaariks ning haigestuvad ka kliiniliselt.

On olemas Str. suis vaktsiin, kuid haigust selle abil kontrollida on keeruline, kuna Str. suis on heterogeenne: esineb serotüüpide ja serotüübi siseselt erineva fenotüübiga tüvede rohkus.

Haigus
Str. suis infektsiooni avaldumine on enamasti perioodiline, enamasti on haigestumus alla 5%, isegi kui nakkuskandjate osakaal on karjas suur. Ravi puudumisel võib suremus olla ligikaudu 20%
Tüüpiliselt tabanduvad 5–10 nädalased sead, kuid atüüpiliselt võivad haigestuda mõne tunni vanused või kuni 32 nädala vanused loomad. Tekib palavik, mis võib olla ka ilma muude nähtavate sümptomiteta. Esineda võib ka vahelduv palavik kuni kolme nädala kestel.
Üliägedal haigestumisel leitakse põrsad surnuna ilma eelnevate haigustunnusteta. Osadel põrsastest tekivad meningiidid tõttu närvinähud. Esialgu tasakaaluhäired, raskused seismisel, kukkumised, krambid, jalgadega sõudmine, silmatõmblused, silma limaskest punetab. Vähemmärgatavad tunnused on haiglane olek ja isutus septitseemia ja pneumoonia tõttu, samuti longe artriidi tõttu. Harvem esinevad kliinilised tunnused on vegetatiivne valvulaarne endokardiit, riniit, abordid (enamasti temperatuuri kõrgenemisel palaviku sündroomi ajal) ja vaginiit. Tabandunud põrsad surevad äkki erineva raskusastmega hingeldamise, tsüanoosi ja kurtumuse tõttu. Mõnikord täheldatakse Glässeri haigusele sarnast polüserosiiti.
Sigade respiratoorse kompleksi puhul on Str. suis leid sage, mil see leitakse ühena mitmest sekundaarse bronhopneumoonia põhjustajatest, Kopsukahjustuste puhul võib Str. suis olla ainuke bakter, mis isoleeritakse, kuid tema roll primaarse patogeenina on vastuoluline.

Lahanguleid
Muutused on lokaliseerunud ajus, südames, liigestes ja serooskestadel.
Ajukelmel veresooned hüpereemilised, fibrinoosne-mädane või mädane epikardiit
Esineda võib interstitsiaalne pneumoonia ning septitseemiale iseloomulikud muutused.

Diagnoosimine
Str. suis eeldatav diagnoos baseerub kliinilistel tunnustel, looma vanusel ja makroskoopilisetel muutustel, kuid mõnikord on haigust keeruline eristada Glässeri haigusest (Haemophilus parasuis infektsioonist).
Kinnitamiseks on vajalik laboratoorne diagnoos.

Laboratoorne diagnoosimine:
Laboris tehakse bakterioloogiline külv sobivasse kasvukeskkonda, inkubeeritakse aeroobselt, tekitaja isoleeritakse ja identifitseeritakse.
Vajadusel saab määrata tundlikkust, kuid beetalaktaam-antibiootikumid enamasti toimivad streptokokkidesse.

Kirjandus:
Gottschalk, M. and Segura, M. (2019). Streptococcosis. In Diseases of Swine (eds J.J. Zimmerman, L.A. Karriker, A. Ramirez, K.J. Schwartz, G.W. Stevenson and J. Zhang). https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1002/9781119350927.ch61