Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Tsirkoviirusega seotud haigused sigadel

Sigade tsirkoviirus tüüp 2 põhjustab mitmeid erinevaid sündroome, millest esimesena teati võõrutusjärgset multisüsteemset kurnatuse sündroomi, mida praegu käsitletakse kui PCV2 süsteemset haigestumist. Hiljem on selle tekitaja poolt põhjustatud haigusseisundite nimekiri pikenenud ning neid kõiki nimetatakse üldnimetusega - sigade tsirkoviirusega seostuvad haigused. Eraldi võib välja tuua põrsaste dermatiidi ja nefropaatia sündroomi (PDNS), PCV2-reproduktiivse haiguse, enteriidi, proliferatiivse ja nekrotiseeriva pneumoonia ning sigade respiratoorhaiguste kompleksi. Arvatakse PCV2 seotust kaasasündinud värisemisega põrsastel.

Tekitaja
Sigade tsirkoviirus (ingl.k. porcine circovirus – PCV) on Euroopa ja Ameerika maade kodusigade populatsioonis laialt levinud Circoviridae sugukonda kuuluv väike DNA-viirus, mis on unikaalne oma üheahelalise DNA-ga ning millel on kaks alatüüpi: PCV1 ja PCV2. Neist PCV1 ei põhjusta sigade haigestumist, vaid tuntakse kui rakukultuuride saastaja rakulaborites. PCV2 on üks sigadel esineva võõrutusjärgse multisüsteemse kurnatuse sündroomi (ingl.k. Postweaning multisystemic wasting syndromePMWS) tekitajatest,. PCV2 on teada kaks alatüüpi 2a ja 2b

Levikust
PMVS diagnoositi Euroopas esmakordselt 1995. aastal Prantsusmaal, haigus levis kiiresti Euroopa ja Ameerika maade kodusigade populatsioonis. Eestis on sigadel on STV2 vastaste antikehade olemasolu kindlaks tehtud 2003. aastast.

Epidemioloogia
Hästi toimiva immuunsüsteemi korral on PCV2 paljunemine piiratud ning kliinilist haigestumist ei ilmne. Haigus avaldub siis, kui viiruskoormus on veres kõrge ning puuduvad viirust neutraliseerivad antikehad.
Kuna haigus tabandab immuunsüsteemi, siis PCV2 haiguse kliiniline pilt väljendub sageli koos teiste haigustekitajatega – sigade respiratoor-reproduktiivsündroomi (PRRS), transmissiivse gastroenteriidi (TGE) ja sigade parvoviirusega, Mycoplasma hyopneumoniae, Actinobacillus pleuropneumoniae, Pasteurella multocida, Haemophilus parasuis, Staphylococcus spp., Streptococcus spp..
Haigustel on kaks ühist omadust: lümfisõlmede tabandumine ning antibiootikumiravi rakendamisel ei allu haigus ravile (tegemist on viirusega!).
PCV2 süsteemne haigus väljendub kliiniliselt peamiselt 2–4 kuu vanustel sigadel. Haigust võib kahtlustada siis, kui võõrutusjärgne põrsaste suremus ja kängumine ületab märkimisväärselt karjas varem esinenud vastavaid näitajaid. Võõrdepõrsaste suremus probleemsetes karjades võib ulatuda üle 20% (isegi kuni 50 %).
Põrsaste dermatiidi ja nefropaatia sündroom (PDNS) klassifitseeritakse kui immuunvahendatud haigust, kuigi pole teada spetsiifilist antigeeni, mis vallandab selle seisundi . Haigestuvad põrsad, kesikud ja täiskasvanud sead. Haigestunud sigadel vanuses üle 3 kuu on suremus 100%, noorematel ligi 50%.

Haigustunnused
PCV2 süsteemne haigus: progresseeruv kaalulangus ja kurtumine, karvkatte tuhmumine, hingamisraskused, sageli esineb kollatõbe, vahel kõhulahtisust.
PCV2 põhjustatud reproduktiivne haigus: embrüonaalsed surmad ja ümberindlemised, samuti abordid tiinuse hilises staadiumis ja surnultsünnid.
PDNS: Raskelt haigestunud sead surevad ägeda kulu korral pärast kliiniliste tunnuste väljendumist mõne päeva jooksul. Ellu jäänud põrsad hakkavad 7-10 päeva pärast sündroomi algust kaalus jälle juurde võtma. Haigestunud sead on isutud ja rusutud, kehatemperatuur võib mõnikord olla kõrgenenud. Võivad lamada, liikumine on vastumeelne ja kõnnak kange. Kõige enam väljendunud tunnus on korrapäratud punased kuni lillad laigud või villid nahal, peamiselt tagakehal, kuid võivad olla üle keha. Haiguse arenedes tekivad laikudele tumedad koorikud, mõnikord jäävad paranedes ka armid.

 
Allikas: Phaneuf jt. 2007

Patoloogilised muutused
Lahangul leitakse korjuse kurtumise tunnused. Sageli esineb interstitsiaalset kopsupõletikku, kusjuures see võib olla verine, kops ei lange kokku. Lümfisõlmed on tugevalt suurenenud (lümfadenopaatia), vahel võivad need olla tumepunase värvusega. Mao söögitorupoolses osas võib leida haavandeid, neerudes valgeid täppe, jämesooles katarraalset põletikku, rasvas seroosset atroofiat.
Reproduktiivse haiguse korral esinevad lootel südame kahjustused.
PDNS korral on muutused neerud ja laigud nahapinnal. Enamasti esinevad samaaegselt nii naha- kui neerumuutused, kuid mõnikord võivad esineda muutused vaid ühes neist.

Diferentsiaaldiagnoos
Süsteemse haigestumise korral eristada PRRS, kroonilisest respiratoorsest haigusest, Glässeri haigusest, salmonelloosist, PRRS-i respiratoorsest vormist.
Reproduktiivste häiretega kulgeva haigestumise korral eristada teistest ümberindlemiste ja abortidega kulgevatest haigustest (PRRS, sigade parvoviroos, Aujeszky haigus, leptospiroos jne).
Dermatiidi ja nefropaatiaga kulgeva sündroomi korral tuleb eristada
•    Naha tunnuste korral: sigade klassikalisest ja Aafrika katkust, punataudist, septitseemilisest salmonelloosist, Actinobacillus suis infektsioonist, sigade stressi sündroomist, kontaktdermatiidist.
•    Neerukahjustuse puhul sigade klassikalisest ja Aafrika katkust, punataudist ja septitseemilisest salmonelloosist.

Diagnoosimine
Kahtlase kliinilise pildi ja lahanguleiu korral võetakse proovid histoloogiliseks ja immunohistokeemiliseks ja/või molekulaardiagnostiliseks uuringuks.
Võimalik on ka antikehade esinemist määrata.

Diagnostilised kriteeriumid
PCV2 süsteemse haiguse korral
Indiviidi tasemel diagnoos
•    Kängumine ja kurnatus, sageli kaasub hingeldus ja kubemelümfisõlmede suurenemine ja mõnikord kollatõbi.
•    Lümfikoes keskmised kuni rasked iseloomulikud histopatoloogilised muutused.
•    Keskmisel kuni kõrgel tasemel PCV2 viiruse (viiruse antigeeni või DNA) esinemine lümfoidkoe mikroskoopilistes kolletes.
Karja tasemel diagnoos
•    Kui karjas esineb võrreldes varasemate näitajatega suurem surevus ja kängumine.
•    Individuaalsed kriteeriumid on vähemalt ühel kolmest (viiest)  uuritud loomast.

Reproduktiivse haiguse korral:
•    Abordid tiinuse lõpus ning surnultsünnid, mõnikord on loote süda hüpertroofiline.
•    Loote südames tugev fibroos ja/või nekrotiseeriv müokardiit.
•    Müokardis ja teistes loote kudedes suures koguses PCV2 esinemine.

PDNS
•    Kuna spetsiifilist sündroomi vallandavat antigeeni pole teada, siis PCV2 antigeeni määramine ei ole diagnoosimiseks nõutud.
•    Hemorraagilised ja nekrotiseeruvad nahakahjustused, mis esinevad peamiselt tagakehal ja/või turses ning heledad neerud, neerukoores täppverevalumid.
•    Süsteemne nekrotiseeriv vaskuliit ja nekrotiseeriv fibrinoosne glomeerulonefriit.

Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks vt. proovivõtujuhend

 

Kirjandus
•    https://www.merckvetmanual.com/generalized-conditions/porcine-circovirus-diseases/overview-of-porcine-circovirus-diseases välislink
•    Segalés, J., Allan, G.M. and Domingo, M. (2019). Circoviruses. In Diseases of Swine (eds J.J. Zimmerman, L.A. Karriker, A. Ramirez, K.J. Schwartz, G.W.         Stevenson and J. Zhang). https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1002/9781119350927.ch30 välislink
•    Phaneuf LR, Ceccarelli A, Laing JR, Moloo B, Turner PV. Porcine dermatitis and nephropathy syndrome associated with porcine circovirus 2 infection in a Yorkshire    pig. J Am Assoc Lab Anim Sci. 2007;46(3):68-72.