Usaldusväärne partner toidukäitlejale ja loomaomanikule

Veiste viirusdiarröa-mukooshaigus

16.12.2015
 
On väga nakkav veiste flaviviroos, mis iseloomustub vasikatel sünnijärgse ehk postnataalse nakkuse korral palaviku, kõhulahtisuse ja rusutusega ning lehmadel palaviku ja mööduva piimatoodangu langusega, loote nakatumisel embrüo surmaga, abordi, väärarengute või püsiva viiruskandvusega sündinud järglasel. 
 
Tekitaja
Veiste viirusdiarröa viirus kuulub Flaviviridae sugukonna Pestivirus perekonda. 
 
Haigusest
VVD viirusele on vastuvõtlikud kõik sõralised. Kliiniliselt haigestuvad veised, lambad, kitsed ja sead. Peamisteks viiruse levitajateks on püsiinfitseeritud loomad, kes eritavad viirust keha eritistega. Lisaks võib viirus levida transpordivahenditega jm inventariga. Viiruse levik karjas sõltub eelkõige karjaimmuunsusest ja viiruse virulentsusest. Esmakordsel kokkupuutel viirusega levib see kiiresti kõikides vanuserühmades, põhjustades postnataalsele infektsioonilie iseloomulikku haigestumist. Tavaliselt on haiguse kulg kerge ja suremus alla 10%. Samas võib haigestumus olla kuni 100%. Viirus läbib tiine looma platsenta ja  sõltuvalt loote vanusest, võib nakatunud loode hukkuda ja resorbeeruda või tekib abort. Kui loode nakatub tiinuse 30.-120. päeval, kujuneb tal välja immuntolerantsus VVD viiruse suhtes, millega kaasneb püsiinfitseerumine. 
Püsiinfitseerunud  (PI) vasikad võivad sünnijärgselt olla nõrgad ja surra esimestel elupäevadel. Samas võib PI-vasikas sündida kliiniliselt tervena, saavutada suguküpsuse ja anda järglasi. Tiinuse 100.-200. päeval nakatunud lootel on sageli silma, jäsemete ja kesknärvisüsteemi kahjustused. Selles arengujärgus nakatunud looted sageli surevad ning aborteeruvad. Pärast 200. tiinuspäeva on loode immunokompetentne. Mukooshaigusesse haigestuvad 6-24 kuu vanused PI loomad. Mukooshaigusele iseloomulikeks tunnusteks on seedetrakti limaskesta nekrootiline põletik, kõhulahtisus, riniit, silma sarvkesta tuhmumine, leukopeenia ja vahel ka parakeratoos ning lonkamine.

Kliinilised tunnused võivad varieeruda: 

  • palavik (40-42°C);
  • uimasus;
  • isutus;
  • kiirenenud hingamine; 
  • kiire pulss;
  • nina- ja suulimaskest hüpereemilised ning ninast eritub seroos-limast nõret; 
  • haavandid suu limaskestal;
  • haavandid sõrapiirdel ja sõravahes;
  • eesmao atoonia; 
  • kõhulahtisus;
  • väheneb piimatoodang.

Levikust
Viiruse peamiseks nakkusallikaks karjas on PI loomad, samuti on nad siirutajaks ühest karjast teise.
PI loomad eritavad viirust pidevalt ja suures koguses. Viirust levitavad ka sünnijärgselt nakatunud loomad, aga tunduvalt väiksemas koguses kui PI loomad ja lühiajaliselt (kuni paar nädalat).
Viirus on laialdaselt levinud üle kogu maailma. 
 
Laboratoorne diagnoos 
Viiruse aktiivsele levikule karjas viitab seropositiivsete loomade suur osakaal karjas, samuti viiruse vastaste antikehade kõrge tiiter loomadel.
VVD puhul on põhiliseks nakkusallikaks PI loom ja tema avastamiseks tuleb karja uurida VVD antigeenile, mida on võimalik teostada vereseerumist ja tuvastatud PI loomad karjast välja viia.
Samuti tuleb uurida sündinuid vasikaid aasta jooksul peale esmast uuringut, et avastada looteeas olnud PI loomad.
VTL teostatakse järgnevaid uuringuid:

  • Veiste viirusdiarröa viiruse antigeeni määramine (ELISA).
  • Veiste viirusdiarröa vastaste antikehade tuvastamine (ELISA).
  • Viiruse RNA tuvastamine PCR-ga.  

Uuringud teostatakse Tartus Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis (Kreutzwaldi 30). 
Proovide võtmine laboratoorseks uuringuks vt. proovivõtujuhend

 
Lisainfo
Viroloogia-seroloogia osakond, telefon 7386 111 
Molekulaaranalüüsi osakond, telefon 7386 121